| Liiginimi eesti
keeles |
Väike-põõsalind |
| Liiginimi ladina
keeles |
Curruca curruca
|
| Rahvapäraseid
nimesid |
Klõbistaja-põõsalind,
möldrike, laperdaja, mölder-põõsalind |
| Suurus |
Kehapikkus 11,5-13,5 cm, tiibade
siruulatus 17-19 cm, kaal 11-16 grammi. |
| Levik |
Pesitseb Euroopas ja Aasias. Euroopas
hõlmab pesitsusala enamuse maailmajao pindalast, puudub äärmises
põhja- ja edelaosas. Aasias jätkub levik Lõuna-Siberi ja
Mongooliani. Talvitusalad asuvad Kesk-Aafrikas, Araabia poolsarel ja
Indias. Eestis üldlevinud liik. |
| Arvukus |
Eestis pesitseb 80 000 - 120 000
haudepaari. |
Elupaik
|
Eelistab elupaigana okaspuunoorendikke,
kuusikuid, männikuid, kadastikke, parke, aedu, hekke ja
lehtvõsasid. |
| Ränne |
Rändlind. Saabub
Eestisse aprilli teisest poolest mai keskpaigani, sügisränne
toimub septembrikuu jooksul.
|
| Toitumine |
Putuktoiduline lind, põhitoiduks on
mardikad, lehetäid, liblikad ja nende röövikud. Suve teisel poolel
sööb ka marju. |
| Pesitsemine |
Pesa ehitamist alustab isalind, jätab
selle aga viimistlemata. Kui isalinnul on õnnestunud emalind oma
pessa meelitada, siis lõpetavad nad pesaehituse ühiselt. Pesa
ehitatakse tavaliselt madalale põõsaharude vahele, eelistatud on
noored kuused ja hekid ning see on hõre ehitis peentest, kohevalt
kokku asetatud oksakestest. Emaslind muneb 4-6 munast valkjat,
hallide ja helepruunide laigukestega muna, mida hauvad mõlemad
vanalinnud 11-12 päeva. Ka poegade toitmisega tegelevad mõlemad
vanalinnud. Pojad lahkuvad pesast kahenädalastena. |
| Ohustatus ja kaitse |
Ei kuulu looduskaitse
alla. Üldiselt on liik soodsas seisundis, kuid ohuteguriks on
põllumajanduse intensiivistumine.
|