 |
|
|
Vaimurästa laul
Vainurästas
Vainurästas on Eesti rästastest kõige
väiksem. Kehakujult on ta jässakas, suhteliselt lühikese saba ja üsna
suure peaga. Sulestik on ülapoolel kakaopruun, alapool hele ja suurte
tumedate tähnidega kirjatud. Tiivaalused on roostepunased, mida on
kohati näha ka istuval linnul, lendaval linnul aga kindlasti - see
tunnus eristab vainurästast kõige selgemini suhteliselt sarnase
välimusega laulurästast. Veel on vainurästale iseloomulik lai valkjas
triip silma kohal ja kitsam triip põse all.
Liigi levila ulatub Põhja- ja Ida-Euroopast peaaegu läbi kogu Siberi, niisiis on tegu eelkõige boreaalsete metsade liigiga. Talvitusalad jäävad aga Lääne- ja Lõuna-Euroopasse, samuti Kaspia mere äärde. Eestisse saabuvad vainurästad märtsi lõpus või aprillis, sügisel lahkuvad oktoobrikuus. Üksikud isendid võivad vahel Eestisse talvituma jääda.
Nii nagu rästastele ikka, meeldib ka
vainurästale laulda mõnel kõrgemal oksal, et tema muusika kõigile
hästi kuulda oleks. Ta mängib algul maha pika meloodia ja lõppu teeb
tasakesi kõikidele rästastele iseloomulikku kädinat. Toitu otsib ta
aga sageli maapinnalt, hüpates seal aktiivselt ringi. Aasta esimesel
poolel on tema põhitoiduks selgrootud: ussid, hulkjalgsed,
liblikaröövikud jne. Pärast marjade valmimist liigub ta aga rohkem
taimsele toidule üle.
Pesa ehitab vainurästas pigem leht- kui okaspuudele. Harilikult asub see sarapuul, kuusel või hoopis mõnel kännul, kõige sagedamini madalal puude otsas, vähem põõsastes ja haohunnikutes ning vaid päris harva maapinnal. Ehitusmaterjalina kasutab ta kuluheina, puulehti ja harvem ka sammalt. Emaslind muneb 3-6 muna, mida haub keskmiselt 11 päeva. Pojad kasvavad pesas 9-12 päeva ja saavad lennuvõimeliseks alates mai lõpust.
Looduskaitse alla vainurästas Eestis ei kuulu, kuid kõvasti langenud arvukuse tõttu on Eesti punase nimestiku järgi nende sigiv asurkond väljasuremisohus. Globaalsete ohuhinnangute järgi on tegu ohulähedase liigiga. Peamisteks ohuteguriteks on elupaikade kadu ja kliimamuutused.