| Liiginimi eesti
keeles |
Kiivitaja |
| Liiginimi ladina
keeles |
Vanellus vanellus |
| Rahvapäraseid
nimesid |
Vaenulind, kiivit,
kiivik, kiiv, tiivitaja, vaenukukk |
| Suurus |
Kehapikkus 28-31 cm, tiibade siruulatus
67-72 cm. Kaal 170-230 grammi. |
| Levik |
On levinud Euraasia
metsa- ja stepivööndis, Kasahstanis ja Mongoolias poolkõrbevööndis
veekogude lähedal ning Lõuna-Euroopas ja Taga-Kaukaasias ka
vahemerelises vööndis. Eestis laialt levinud haudelind.
|
| Arvukus |
Eestis pesitseb 40 000
- 50 000 haudepaari.
|
| Elupaik ja -viis |
Tüüpiline avamaastiku lind, kes pesitseb
nii soodes, rabades, põllumajandusmaastikul, heina- ja karjamaadel,
rannaniitudel kui saartel: teda kohtab pesitsejana peaaegu kõikjal,
välja arvatud suured metsamassiivid. |
| Ränne |
Rändlind. Eestisse
saabub märtsis. Lahkuvad septembris-oktoobris. Eesti lindude
talvitusalad on Lääne- ja Edela-Euroopas ning Vahemeremaades, sh
Põhja-Aafrikas.
|
| Toitumine |
Toitub peamiselt
putukatest ja nende vastsetest, limustest, vihmaussidest,
hulkjalgsetest.
|
Pesitsemine ja
areng
|
Pärast saabumist ja
isegi läbirände ajal võib sageli näha kiivitajate mängulendu, mida
saadab "kii-vit" hüüde rida ja omapärane tiivavuhin. Pesa on
küllaltki primitiivne, peentest kõrtest ja vähese vooderdusega.
Aprillis muneb emaslind 3-4 helepruuni tumedamate tähnidega muna.
25-34 päeva pärast kooruvad tibud, kes on pesahülgajad.
Lennuvõimeliseks saavad nad 35-40 päeva vanuselt.
|
| Ohustatus ja kaitse |
Ei kuulu Eestis
looduskaitse alla. Ohustab peamiselt põllumajanduslik reostus -
taimekaitsevahendid, väetised, aga ka väikekiskjad, kes rüüstavad
pesi. Rahvusvaheliste ohuhinnangute järgi on kiivitaja ohulähedane
liik, kelle arvukus on oluliselt langenud.
|