Kiivitaja hääl
Kiivitaja
Kiivitaja on elav, liikuv ja häälekas lind, kelle mängulend jääb kevadel kergesti põldudel ja niitudel silma. Tegu on tuvisuuruse kahlajaga, kellel on jässakas keha ja kuklas pikk peenike tutt. Sulestiku ülapool on esmapilgul mustjas, kuid lähemal vaatlusel helgib roheliselt ja purpurselt, alapool on aga valge. Mustad on ka linnu nägu ja kael, kuklapool aga valge.
Ta jookseb osavalt ja kiiresti rohus, samuti mööda ebatasast mätlikku pinnast, aeg-ajalt ootamatult peatudes ja ringi vaadates. Seejärel jookseb aga edasi, vahel mõnd ettesattunud putukat oma lühikese nokaga haarates. Häirituna tõuseb lendu ja annab oma kohalolekust märku töötult kõlvate ja kaeblike, tihti korduvate "kii-vit" hüüetega. Rahvapärimus pajatab, et muiste olnud kiivitaja vaenukukk, kes oma lennu ja kisaga andis põgeneva orja ära. Ta laulvat: "Siin üks! Siin üks!".
Kiivitaja on levinud üle Euraasia metsavööndi ning Euroopas ka Vahemere ääres. Eestis on kiivitaja rändlind, kes talvitub Lääne- ja Lõuna-Euroopas. Enamasti saabuvad nad märtsis, vahel juba veebruaris. Tegu on tüüpilise avamaastiku linnuga, kes pesitseb nii soodes, rabades, põllumajandusmaastikul, heina- ja karjamaadel, rannaniitudel kui saartel: teda kohtab pesitsejana peaaegu kõikjal, välja arvatud suurtes metsamassiivides. Ära rändavad nad septembris-oktoobris.
Pärast saabumist ja isegi läbirände ajal võib näha mängulendu, mida saadab "kii-vit" hüüde rida ja omapärane tiivavuhin. Pesa on küllaltki primitiivne, peentest kõrtest koosnev ja vähese vooderdisega. Mai lõpus-juuni alguses muneb emaslind 3-4 helepruuni tumedamate tähnidega muna. 25-34 päeva pärast kooruvad tibud, kes on koheselt valmis maailma avastama. Pojad saavad lennuvõimelisteks 35-40 päevaselt.
Kiivitaja ei kuulu Eestis küll looduskaitse alla, kuid mujal Euroopas on nende arvukus oluliselt langenud ja rahvusvaheliste hinnangute järgi on tegu ohulähedase liigiga. Teda ohustab peamiselt põllumajanduslik reostus - erinevad taimekaitsevahendid ja väetised -, aga ka väikekiskjate arvukuse tõus.