Harilik puju
(Artemisia vulgaris)
ema-rohi, orjavitsad, langetõverohi, poju, roosirohi, sala-koi-rohi

Harilik puju on meie pujudest kõige tavalisem. Sama harilik on vahest vaid põldpuju, Lääne-Eestis suudab ehk võistelda ka koirohi. Harilikku puju pole teistest pujudest raske eristada. Ta on Eesti ainuke puju, kelle lehed on selgesti kahevärvilised: pealt tumerohelised, isegi läikivad, alt valged. Valge värvus on tingitud viltjatest karvadest. Kõigil teistel meie pujudel on ka lehe ülakülg enam või vähem valkjas või hallikas. Samuti on hariliku puju lehed teiste pujude omadest laiemad, tema lehehõlmade laius võib olla isegi üle sentimeetri. Üleüldse on ta teistest pujudest suurem ja võib sirguda isegi inimese mõõtu.

Harilik puju on inimesi armastav taim, aga näiteks putukatest pole tal sooja ega külma. Ka õite tolmeldamiseks ei vaja ta putukate abi, vaid laseb oma tolmuteri tuulel laiali kanda. Viimasest sugeneb probleem mõnedele inimestele. Just puju tolmuterad põhjustavad suve teisel poolel sageli allergilisi nähte. Seotust inimestega näitavad hariliku puju kasvukohad. Sellistes paikades, kus inimesed kunagi ei käi, ei leia ka harilikku puju. Ta kasvab enamasti inimasustuse läheduses. On see siis taluõuel või majahoovis, mahajäetud varemetes või isegi püstloodis kindlusemüüri kivipraos, sageli ka tee- ja põlluservadel, vahel umbrohuna põldudel. Kui olete näiteks oma kartulipõllult leidnud ilusa pujutaime, siis on soovitatav see välja tõmmata, sest ühel taimel valmib tuhandeid seemneid, mis võivad kõik teie põllule sattuda. Väljajuurimine polegi aga alati nii lihtne. Harilikku puju hoiavad maa sees väga kõvasti kinni esiteks rohked juured, aga teiseks veel arvukad risoomivõsundid. Risoomitükkidega võib puju ka paljuneda, tähtsamad selle ülesande täitjad on aga siiski seemned.

Natuke hariliku puju rahvapärastest nimedest. Nimetus ema-rohi on otse tõlgitud taime saksakeelsest nimest. Orjavitsad on tekkinud sellest, et harilikku puju kasutati haavade raviks. Ka mõisas peksa saanud teoorjade veritsevaid kohti arstiti pujuga. Nimetused roosirohi ja sala-koi-rohi viitavad taime kasutamisele ühe nahahaiguse, roosi raviks. Nimi langetõverohi viitab otse arstitavale haigusele. Viimane oli selle taime kõige tuntum raviomadus. Peale selle, et harilik puju on ravimtaim, on ta ka toidutaim. Puju väikestest õisikutest saab kuivatamise ja peenestamise järel hea maitseaine lihatoitudele. Puju noori lehti võib keedetult kasutada köögivilja asemel nagu kapsa lehti.