Põldpuju
(Artemisia campestris)
poju, liivapujud, põld-koirohi, villipujukad

Nimest võiks arvata, et põldpuju kasvab põllul. Tegelikult ei ole see õnnestunud nimi. Põldudel võib ta umbrohuna kasvada, kuid see pole tema tavaline ja ammugi mitte ainus kasvukoht. Rohkem sobiks sellele taimele vanarahva poolt pandud nimi liivapuju, sest põldpuju kasvab alati liivastel kohtadel. Olgu tegu põllu, aasa, hõreda metsatuka, teeserva või mahajäetud varemetega, alati peab seal olema liivane pinnas, muidu põldpuju sinna ei tule. Kui aga muld on sobiv, siis on põldpuju kohe platsis. Eestis jätkub liivaseid kohti küllaga ja nii ongi põldpuju võib-olla isegi harilikust pujust harilikum. Harilik puju on endale nimeks “harilik” saanud ilmselt seepärast, et ta trügib alati kasvama inimese külje alla ning torkab nii põldpujust rohkem silma.

Kuidas pujuliike eristada? See pole kuigi keeruline. Piisab lehtede või varte uurimisest. Põldpuju vars on reeglina lillakaspunane ja peenike, hariliku puju oma aga rohekas või siis väga tumedalt lillakaspunane, peaaegu mustjas ning jäme. Hariliku puju lehed on pealt tumerohelised, alt valgeviltjad. Põldpuju lehed on mõlemalt pinnalt rohelised, siidjate karvadega kaetud. Hariliku puju lehed on palju laiemate hõlmadega, tihti ligi sentimeetrilaiustega. Põldpuju lehehõlmad on samas umbes millimeetrilaiused ning meenutavad aedtilli lehti. Hoopis kergemini võib põldpuju segi minna kaljupujuga. Kaljupuju lehed on aromaatsed ning meenutavad kujult lõhnavat kummelit, põldpuju lehed on tavalise rohulõhnaga ning rohkem tilli moodi. Nende levila Eestis on erinev: põldpuju kasvab peamiselt mandriosas, kaljupuju aga läänerannikul ja saartel. 

Põldpuju on ka kasutatud ravimtaimena seedehäirete ja soolenugiliste vastu. Kuid temas on toimeaineid üpris vähe ja seetõttu teda kaasajal ravimtaimena ei hinnata.