Harilik kesalill
(Matricaria perforata)
kanapasalill, kanapersed, ätses, krambirohi, valge roosihein

Kesalill on tavaline põlluumbrohi, põldudel märksa levinum kui temaga sarnased valge karikakar, härjasilm ja teekummel. Erinevalt viimastest võib aga kesalill ka mererannikul kasvada. Mõned botaanikud on rannikul kasvava kesalille nimetanud isegi omaette liigiks, rand-kesalilleks. Kõige sagedasemaks hariliku kesalille kasvukohaks on aga kesapõllud, nagu ka tema nimest arvata võib. Kesalill on paindlik oma õitsemisega, ta võib õitseda kuni novembrini ning ka kevadel lume alt tulnuna võivad tal õied küljes olla.

Karikakar, härjasilm ja teekummel on aga need taimed, kelleks kesalille väga sageli ristida püütakse. Nende nelja eristamine on juba sajandeid raskusi tekitanud, sellest annavad tunnistust ka arvukad laialt levinud ühised rahvapärased nimed. Kõige tavalisemad neist nimedest on kindlasti kanaperse ja kanapasalill, läänesaartel ka ätses, mis on ühtviisi käibel kõigi nelja kohta. Need nimed on tarvitusel ühtviisi laialt kõigi nende nelja kohta. Kanaperse ja teised sarnased nimed on tekkinud iseloomulikest korvõisikutest: keskel on kollased putkõied ja servadel valgete pika naastuga keelõite ring. Selline õis on eestlastele meenutanud kana taguotsa, millel tuul on suled laiali ajanud.

Kesalille rahvapäraste nimede hulgas kohtab mitmeid teistele taimedele kuuluvaid nimesid: karikakrad, kummelid, piimalill. Kõik need viitavad sarnasusele vastavate taimedega. Kesalillel on karikakardega tõesti samanäolised õied. Samuti on mõlemate lehed jagunenud peenteks hõlmadeks. Karikakral on aga siiski lehehõlmad lamedad, kesalillel aga päris niitjad, peaaegu nagu tilli lehed. Kesalill on harilikult karikakrast palju võimsama kasvuga. Sarnasus kummeliga seisneb lehtede ja õite välimuses, kuid kummelilõhna kesalillel pole. Mõnevõrra erinevad on ka nende õisikud. Kummeli õisik on kuhikjas ja seest tühi, kesalille oma aga lame ja seest valge säsiga täidetud. Piimalillel pole aga kesalillega mingit silmnähtavat sarnasust, vahest vaid veidi üldkujus.

Ehkki kesalill on umbrohi, kes võib kiiresti paljude seemnetega paljunedes üpris tüütuks muutuda, on temas ka ühtteist kasulikku. Tema korvõisikud sisaldavad eeterlikku õli. See ei ole küll sellise imelise toimega kui teekummeli mahl, kuid mõneks asjaks siiski sobilik. Nii näiteks on kesalillega ravitsetud sellist nahahaigust nagu roos. Siit pärineb ka nimi “valge roosirohi”. Kesalille veidi vänge lõhnaga korvõisikute mahlast valmistatakse aga vahendit taimekahjurite tõrjumiseks. Seega on kesalill ilus ja mõneti kasulik umbrohi.