Teekummel on üks maailma tuntumaid ravimtaimi. Teda on lihtne kasvatada, tal on väga mitmekesine ravitoime ja taime kasutamine on suhteliselt ohutu. Paljud ravimtaimed on liigsel tarvitamisel meie organismile küllaltki ohtlikud, teekummelit võib aga üpris julgesti kasutada. Teekummel kasvab peaaegu igasugusel pinnasel ning ei vaja mingit väetamist. Ta on nii tugeva kasvuga taim, et võib muutuda isegi umbrohuks. Teekummelit on sedavõrd väärtuslikuks peetud, et teda on kasvatama hakatud põldudel, ka Eestis. Teekummel kasvab looduslikult Euroopa lõunapoolsetel aladel ja Aasias, mujale on ta levinud inimese kaasabil.

Ainsaks probleemiks selle hea ravimi saamisel on taime korjamine. Kindlasti teate, kui väikesed on teekummeli õisikud, nende läbimõõt jääb alla kahe ja poole sentimeetri. Neid tuleb aga käsitsi korjata ja see on väga tüütu ning aeganõudev töö. Pärast õite korjamist vajatakse veel suurt pinda, kuhu õied kuivama laotada. Kuivatatult jääb ravimtaime ürti  aga hulga vähem kui korjates tundus. Nii on kummeliga tükk tegemist, kuid egas siis muidu head asja saa.

Mis selles taimes siis nii eriliselt väärtuslikku on? Teekummeli võite juba kaugelt ära tunda tugeva meeldiva kummelilõhna järgi. See on tingitud peamiselt selles taimes leiduvast eeterlikust õlist, kuid temas leidub veel palju teisigi kasulikke aineid, näiteks vitamiini C. Kokku saame kummelitee, mis on erakordselt tugeva põletikuvastase ja ülitundlikkust vähendava toimega. Köha puhul ravib ta kergesti köhimisel tekkivad pisikesed haavad. Samuti leevendab ta tõhusalt kõiki seedeteede ja hingamisteede põletikke, ning gaasidest tingitud kaebusi, kuid ravib ka maohaavandeid. Kummeliteest saab abi ka hambavalu ja igemepõletiku puhul. Välispidiselt võib teda kasutada kompressidena silmade põletike või väsimuse korral, samuti haavandite raviks ja naha ülitundlikkuse vähendamiseks (allergilised nähud ei ilmu nii kergesti). Kummeli imetegudel ei tule lõppu veel niipea. Olgu vaid öeldud, et ühekordseks teeks võiks võtta teelusikatäis kuivatatud õisi poole klaasi keeva vee kohta. Enne joomist peaks tee seisma umbes viis minutit. Kummelist on saanud koostisosa ka lugematutele ravitoimega salvidele, kreemidele, šampoonidele ja palsamitele.

Segamini võib teekummel minna sagedamini lõhnava kummeli ja kesalillega. Lõhnav kummel on ilma valgete keelõiteta ja tavaliselt väiksem ning pole nii õrn. Kesalill on aga vastupidi suurem ning ka suuremate õisikutega. Kuid kesalille õisiku keskosa pole kuhjakujuline ning seest õõnes, nagu on see teekummelil. Kesalillel pole ka iseloomulikku kummelilõhna, ta on pigem lõhnatu.