Kukemari on meil küll üpris tavaline, kuid marjataimena teda meil kuigivõrd ei kasutata. Selleks on kaks põhjust. Esiteks tunduvad kukemarjade viljad üpris maitsetud ja suurte seemnetega. Ja teiseks asume meie kukemarja jaoks liiga lõunas ja meie taimedel kehvadel aastatel marju üldse ei tekigi. Samas võib põhjapoolsetel tundraaladel sageli näha terveid kukemarjavälju, nii nagu meil mõnes kohas kasvavad kanarbikunõmmed. Külmemate alade kukemarjad on maitsvamad, mahlakamad ja neist valmistatakse samasuguseid toite nagu meie mustikatest ja pohladest. Kukemarja läikivad mustad marjad on väga ilusad ka vaagnakaunistuseks, kuid esile tuleb kindlasti tõsta ka nende kõrget C-vitamiini sisaldust. Seetõttu on nad päikesevaesel põhjamaal väärtuslikuks ravivahendiks. Kukemarju võib säilitada samamoodi vee sees nagu jõhvikaidki.

Kuigi kukemarja nimes on sõna “mari”, ei ole tema viljadeks botaanilises tähenduses marjad. Need on luuviljad (nagu ploomid või kirsid), mille sees on kolmetahulised kõva luukestaga seemned. Nagu enamik rabataimi, ei paljune ka kukemari tavaliselt seemnetega vaid pikkade roomavate vartega. Maapealsed varred juurduvad ja nii võib emataime ümber tekkida enam kui meetrilaiune kukemarja ring. Selle ringi võsud on ühendatud ja annavad kokku ühe taime, ühe klooni. Kukemarja seemnest idanenud tõusmeid võib leida näiteks rabapõlendikel.

Mõnikord võib selliselt taimelt leida palju marju, teiselt sealsamas kõrval aga mitte ainsatki. Millest selline asi võiks tingitud olla? Kukemarja puhul on see täiesti loomulik, sest ta on kahekojaline. See tähendab, et ühtedel taimedel on ainult emasõied ja teistel isasõied. Nii ei arenegi osadel taimedel mitte kunagi vilju. Kuid ilma isastaimedeta ei saa normaalselt viljuda ka emastaimed. Põhja-Eestis võib aga mitmel pool leida kukemarja ühekojalist alamliiki (põhja-kukemari - Empetrum nigrum subsp. hermaphroditum), kelle õites on samaaegselt nii tolmukaid kui emakaid.