Arujumikas
(Centaurea jacea)
nupukas, nurgarohi, punejas, naesterohi

Arujumikas on meie rahvuslille, rukkilille, sugulane. Vaadake neid taimi lähedalt ja veendute isegi. Oluliselt erinev on rukkilille ja arujumika õite värv: rukkilille õis on sinine, arujumikal tavaliselt lillakaspunane. Harva on mõlema liigi õied kas roosad või valged. Arujumikas on mitmeaastane ja tugevama kasvuga, rukkilill seevastu üheaastane ja õrnema väliskujuga.

Oskus eristada ühe- ja mitmeaastasi taimi tuleb taimede määramisel sageli kasuks. Kuidas seda teha? Päris hea ja lihtne tunnus on järgmine: üheaastased taimed tulevad tõmmates mullast kergesti välja, mitmeaastased, tugeva juurestiku tõttu, enamasti mitte. Tähelepanu: alati on soovitatav taimi määrata maast välja tõmbamata või muul moel viga tegemata!

Arujumikas võib segi minna ka põldjumikaga. Põldjumika õied on suuremad ja lillakamad, taime lehed on sügavalt sulgjalt lõhestunud. Arujumika lehed on enamasti terveservalised või väikeste hammastega. Ja üldse on põldjumikas arujumikast tugevama kasvuga.

Kõik jumikad, sealhulgas ka rukkilill, on korvõielised ja võib-olla on raske uskuda, et nende sugulasteks on ka võilill, takjas, härjasilm või päevalill. Üheks tunnuseks, mis jumikaid eristab teistest korvõielistest, on omapärased lehtrikujulised õied korvõisiku serval. Nende ülesandeks on ainult putukaid kohale meelitada, neis pole ei viljumisvõimelist emakat ega ka õietolmu tootvaid tolmukaid. Selliseid õisi nimetatakse steriilseteks. Putukaid on aga kohale vaja meelitada selleks, et need kannaksid õietolmu ühtedelt õitelt teistele. Jumikate korvõisikute keskel paiknevad putkõied, milles on nii normaalsed tolmukad kui ka emakad. Nendes mõlemasugulistes putkõites valmivadki seemned, mis kindlustavad taime järelkasvu.

Arujumikas on ka ravimtaim. Vanad eestlased on kasutanud teda mõne nahahaiguse ravimiseks. Laiemat kasutamist see ilus lill siiski leidnud pole. Kuid veel võib temast rääkida kui heast mee- ja värvitaimest. Arujumika lehtedest ja vartest on võimalik saada kollast värvi. Loomadele söögiks jumikad eriti ei kõlba, nad ei meeldi loomadele ja on ka madala söödaväärtusega. Seega tuleb teda põldudel ja karjamaadel pidada umbrohuks. Nii on jumikad meie ühed kaunimad umbrohud.