Kõik oskavad ette kujutada,
milline on mets. Seal kasvavad tavaliselt suured puud ja
neist tunduvalt madalamad põõsad. Kõige all sirutuvad
valguse poole varjutaluvad rohttaimed. Keegi ei aja metsa
segi niiduga, kus puid enamasti ei ole. Niidul kasvab aga
see-eest palju rohttaimi. Selliseid taimeliike, mis kasvavad
sama hästi nii tihedas metsas kui päikeseküllasel niidul, on
üsna vähe. Sarnastes tingimustes üheskoos kasvavad taimed
moodustavad taimekoosluse. Nii oli eespool juttu metsa- ja
niidukooslusest. Taimekooslusi saab iseloomustada mitmete
tunnuste alusel:
Kasvukoht.
Taimekooslus kujuneb vastavalt mullale ning kliimale.
Viljakal savimullal areneb üht ja liivasel pinnasel teist
tüüpi kooslus, kuivas üks ning niiskes teine. Moodustunud
kooslus hakkab omakorda muutma mulda ja ümber kujundama
kasvukoha tingimusi. Näiteks rabas ladestub turbasammaldest
turvas, laanes tekib aga rohkesti metsakõdu, milles suudavad
kasvada vaid vähesed taimeliigid.
Liigiline
koosseis.
Igas taimekoosluses kasvavad sellele omased taimeliigid – metsas metsataimed, niidul
niidutaimed. Metsakooslusesse võib küll sattuda lähedal
asuvalt niidult või umbrohtunud põllult niidutaimi, kuid
need ei suuda seal kaua elada. Põhjus on selles, et metsas
kasvavad rohttaimed eelistavad kasvada puude varjus, kuid
niidutaimed vajavad rohket päikesevalgust.
Vastastikused
suhted.
Püsivalt saavad koos kasvada ainult need taimeliigid, kes
suudavad omavahel elutingimusi kõige otstarbekamalt jagada.
Taimede vahel toimub pidev olelusvõitlus, mille käigus
hukkub palju taimi. Reeglina säiluvadki need liigid, kes
kohastuvad kõige paremini üksteise ja keskkonnaga.
Rindeline
ehitus.
Igas taimekoosluses kujuneb
sellele iseloomulik rindeline ehitus. Metsades on tähtsaim
puurinne. Puurindesse
kuuluvad puud ja nende
järelkasv. Viimase moodustavad noored puud, mis ei ulatu
vanemate puude kõrguseni. Põõsad moodustavad põõsarinde. Põõsad
koos nende puudega, mis kunagi ei moodusta uut metsa,
moodustavad alusmetsa (must ja punane sõstar, näsiniin,
harilik kuslapuu, harilik pihlakas, harilik
toomingas jt.). Enamasti on põõsarinde kõrgus alla 4
m. Erandina loetakse põõsarindesse ka harilik
vaarikas. Põõsarindest madalamad rohttaimed (leseleht,
maikelluke, sõnajalad
jt.) moodustavad rohurinde. Puitunud varrega igihaljad
madalad taimed (harilik
mustikas, pohl, kanarbik, vaevakask
ja madalad pajud)
kuuluvad puhmarindesse. Maapind võib olla kaetud veel kõige
madalamate taimede kihiga – samblarindega. Samblaid koos samblikega
nimetatakse sambla-samblikurindeks. Puhma-, rohu- ja sambla-samblikurinne moodustavad
alustaimestiku. Erinevaid kooslusi ilmestavad erinevad
rinded.
Kõrgemate rinnete taimed on
valguslembesed – nad
vajavad rohkem valgust. Alumiste rinnete taimeliigid on
varjutaluvad või isegi varjutaimed, kes puude-põõsaste
kaitsva varjuta lagedal maa-alal ei suudaks kasvada.
Rindelisus jätkub ka koosluse
maa-aluses osas, kus erinevate liikide taimede juured
ulatuvad mullas erineva sügavuseni. Kõige sügavamale
kasvavad puude ja põõsaste juured (eriti harilik
tamm ja mänd). Nii
on maa-alune ruum metsataimede vahel ära jaotatud ning
igaüks võtab vett ja mineraalaineid temale sobivast
sügavusest.
Aastaajaline
areng (sesoonsus).
Taimekoosluste välisilme sõltub aastaaegadest. Okasmetsades,
kus puud on aastaläbi rohelised, on erinevused vähem
silmatorkavad. Lehtmetsades on aga erinevused väga suured.
Salumetsade alustaimestik õitseb rikkalikult kevadel,
nõmmemetsades aga suve lõpul. Niidud on aga kevadest
sügiseni üsna ühte nägu, kuid talvel lume all on neid raske
põldudest eristada.
Uuenemine.
Taimekooslus püsib pikka aega tänu sellele, et kõik taimed
uuenevad aja jooksul. Vanad isendid surevad ja asemele
kasvavad uued. Uuenemist kindlustab taimede pidev
paljunemine nii vegetatiivselt kui suguliselt.
|