Kõik oskavad ette kujutada, milline on mets. Seal kasvavad tavaliselt suured puud ja neist tunduvalt madalamad põõsad. Kõige all sirutuvad valguse poole varjutaluvad rohttaimed. Keegi ei aja metsa segi niiduga, kus puid enamasti ei ole. Niidul kasvab aga see-eest palju rohttaimi. Selliseid taimeliike, mis kasvavad sama hästi nii tihedas metsas kui päikeseküllasel niidul, on üsna vähe. Sarnastes tingimustes üheskoos kasvavad taimed moodustavad taimekoosluse. Nii oli eespool juttu metsa- ja niidukooslusest. Taimekooslusi saab iseloomustada mitmete tunnuste alusel:

Kasvukoht.
Taimekooslus kujuneb vastavalt mullale ning kliimale. Viljakal savimullal areneb üht ja liivasel pinnasel teist tüüpi kooslus, kuivas üks ning niiskes teine. Moodustunud kooslus hakkab omakorda muutma mulda ja ümber kujundama kasvukoha tingimusi. Näiteks rabas ladestub turbasammaldest turvas, laanes tekib aga rohkesti metsakõdu, milles suudavad kasvada vaid vähesed taimeliigid.

Liigiline koosseis.
Igas taimekoosluses kasvavad sellele omased taimeliigid – metsas metsataimed, niidul niidutaimed. Metsakooslusesse võib küll sattuda lähedal asuvalt niidult või umbrohtunud põllult niidutaimi, kuid need ei suuda seal kaua elada. Põhjus on selles, et metsas kasvavad rohttaimed eelistavad kasvada puude varjus, kuid niidutaimed vajavad rohket päikesevalgust.

Vastastikused suhted.
Püsivalt saavad koos kasvada ainult need taimeliigid, kes suudavad omavahel elutingimusi kõige otstarbekamalt jagada. Taimede vahel toimub pidev olelusvõitlus, mille käigus hukkub palju taimi. Reeglina säiluvadki need liigid, kes kohastuvad kõige paremini üksteise ja keskkonnaga.

Rindeline ehitus.
Igas taimekoosluses kujuneb sellele iseloomulik rindeline ehitus. Metsades on tähtsaim puurinne. Puurindesse kuuluvad puud ja nende järelkasv. Viimase moodustavad noored puud, mis ei ulatu vanemate puude kõrguseni. Põõsad moodustavad põõsarinde. Põõsad koos nende puudega, mis kunagi ei moodusta uut metsa, moodustavad alusmetsa (must ja punane sõstar, näsiniin, harilik kuslapuu, harilik pihlakas, harilik toomingas jt.). Enamasti on põõsarinde kõrgus alla 4 m. Erandina loetakse põõsarindesse ka harilik vaarikas. Põõsarindest madalamad rohttaimed (leseleht, maikelluke, sõnajalad jt.) moodustavad rohurinde. Puitunud varrega igihaljad madalad taimed (harilik mustikas, pohl, kanarbik, vaevakask ja madalad pajud) kuuluvad puhmarindesse. Maapind võib olla kaetud veel kõige madalamate taimede kihiga – samblarindega. Samblaid koos samblikega nimetatakse sambla-samblikurindeks. Puhma-, rohu- ja sambla-samblikurinne moodustavad alustaimestiku. Erinevaid kooslusi ilmestavad erinevad rinded.

Kõrgemate rinnete taimed on valguslembesed – nad vajavad rohkem valgust. Alumiste rinnete taimeliigid on varjutaluvad või isegi varjutaimed, kes puude-põõsaste kaitsva varjuta lagedal maa-alal ei suudaks kasvada.

Rindelisus jätkub ka koosluse maa-aluses osas, kus erinevate liikide taimede juured ulatuvad mullas erineva sügavuseni. Kõige sügavamale kasvavad puude ja põõsaste juured (eriti harilik tamm ja mänd). Nii on maa-alune ruum metsataimede vahel ära jaotatud ning igaüks võtab vett ja mineraalaineid temale sobivast sügavusest.

Aastaajaline areng (sesoonsus).
Taimekoosluste välisilme sõltub aastaaegadest. Okasmetsades, kus puud on aastaläbi rohelised, on erinevused vähem silmatorkavad. Lehtmetsades on aga erinevused väga suured. Salumetsade alustaimestik õitseb rikkalikult kevadel, nõmmemetsades aga suve lõpul. Niidud on aga kevadest sügiseni üsna ühte nägu, kuid talvel lume all on neid raske põldudest eristada.

Uuenemine.
Taimekooslus püsib pikka aega tänu sellele, et kõik taimed uuenevad aja jooksul. Vanad isendid surevad ja asemele kasvavad uued. Uuenemist kindlustab taimede pidev paljunemine nii vegetatiivselt kui suguliselt.