Looduskaitse eesmärgiks on säilitada looduslikku mitmekesisust ja liigirikkust. Selleks tuleb hoida ja parandada kaitsealuste liikide kasvu- ning paljunemistingimusi. Looduskaitse alla võetakse looduslikud taimeliigid, mis on ohustatud või haruldased ja omavad inimeste jaoks mingit väärtust. Need taimed võivad pakkuda huvi teadlastele või looduskaitsjatele, olla kõigile silmarõõmuks. Kohalike liikide kaitseks on keelatud loodusesse sisse tuua võõrliike. Et säilitada kaitsealuseid taimeliike, on keelatud nende kogumine (ükskõik millisel eesmärgil), vigastamine, nende kasvukoha rikkumine. Iga liigi hävimine mõjutab ju ülejäänud liike ja nende elukeskkondi. Enamik kaitstavatest liikidest on hävimisohus, kuna nende elukeskkond on muutunud või rikutud. Mõned on sellised, kelle levikupiir on Eesti territooriumil. Nemad kasvavad tavaliselt teistsuguse kliimaga aladel ja seetõttu pole siinsed levimis- ning paljunemisvõimalused neile soodsad, nende kasv ja areng on seega häiritud. Paljud taimed on ohustatud seetõttu, et oma ilu või muude omaduste pärast korjatakse neid massiliselt. Eestis tunnistati haruldaste taimeliikide (kokku 11 liiki) kaitse vajalikkust juba 1920. aastal. 15 aastat hiljem kehtestati Eestis esimene looduskaitseseadus, mille alusel võeti kaitse alla 20 haruldast taimeliiki. 1979. aastal ilmus esimene "Eesti NSV punane raamat" 155 taimeliigiga. Vastavalt 2004. a. kehtima hakanud Looduskaitseseadusele (kaitsealuste liikide nimekirjad täiendatud 2014) kuulub nüüdseks kaitstavate taimede nimekirja 255 liiki. Samas pole võimalik kaitsta ainult haruldasi taimeliike - kaitsma peab ka nende kasvukohti ja sobivaid ökoloogilisi tingimusi. Kaitsealused liigid jaotatakse kaitsekorra ranguse järgi kolme kategooriasse: I
kategooria (33
taimeliiki). II
kategooria (154
taimeliiki). III
kategooria (68
taimeliiki).
|
