|
|
|
Kui palju on Eestis imetajaid?
Ees on kohatud 75 liiki imetajaid, kes jaotuvad 7 erineva seltsi 21 sugukonda. Kõige arvukamalt on esindatud näriliste selts 22 liigiga. Erinevatest imetajate rühmadest saate ülevaate Eesti imetajate süstemaatilisest nimestikust.
Millised imetajate liigid on Eestile iseloomulikud?
Nagu enamikus sama piirkonna riikides, on ka Eestis kõige rohkem pisiimetajaid. Võib arvata, et kõige arvukamad liigid kuuluvad näriliste seltsi hiirlaste või hamsterlaste ja putuktoiduliste seltsi karihiirlaste sugukondadesse. Nende liikide isendite arvu ei suuda aga keegi täpselt määratleda.
Suurimetajatest on Eestis kõige rohkem metskitsi. Äärmiselt kõrge on ka rebaste arvukus. Metssigade arvukust võivad mõjutada nende seas levivad nakkushaigused - teatud puhangute jooksul võib nende arvukus oluliselt kahaneda, kuid läheb jälle mõni aasta mööda ja arvukus hakkab taastuma.
Suurtel kiskjatel - huntidel, ilvestel ja karudel - läheb Eestis võrreldes muu Euroopaga küllaltki hästi. Siiski jääb neile sobivaid elupaiku järjest vähemaks ja võib arvata, et nende kokkupuuted inimestega järjest saegenevad.
Eesti ei ole pääsenud ka võõrliikidest - liikidest, mis on inimese poolt tahtmatult või tahtlikult sisse toodud mõnest muust piirkonnast. Selline liik on näiteks algselt Kagu-Aasiast pärinev kährik, kes introdutseeriti Euroopasse ja Venemaale eelmise sajandi keskel ja kes on tänapäevaks siin naturaliseerunud. Kardetavasti jõuab meile kunagi ka algselt Ameerika mandrilt pärinev pesukaru, kes mujal Euroopas juba rohkesti kurja teeb ja järjest oma levilat laiendab.
Kõik uued liigid ei ole aga võõrliigid - näiteks šaakal ja metslemming on hiljuti ise oma levilat meie aladele laiendanud ega pole siia sattunud inimese kaasabiga. Niisiis ei saa neid pidada võõrliikideks.
Kus Eesti imetajad elavad?
Imetajaid võime leida kõikjalt: metsast, avamaastikult, siseveekogudest, merest ja inimasulatest.
Eesti territooriumist on üle 40% kaetud metsadega. See loob küllaldaselt häid võimalusi suurimetajate (põder, pruunkaru, ilves, metskits jt.) elupaikadeks. Rohukamara ja puhmaste vahel leiavad omale elupaiga mitmed pisiimetajad. Osa neist kaevub maapinnasesse meisterdades endale väiksemaid või suuremaid urgusid (mutt, vesirott). Urus elavad ka mäger ja rebane.
Inimtekkelised avamaastikud on soodustanud põld-uruhiire, pisihiire, juttselg-hiire ja kivinugise levikut. Inimasustusega kaasneb otseselt koduhiire ja koduroti levik. Peamiselt koobastes ja puuõõnsustes on omale varjupaiga leidnud mitmed käsitiivaliste liigid (habelendlane, suurkõrv, suur-nahkhiir jt.). Eesti arvukates siseveekogudes kohtame saarmast, ondatrat ja kobrast. Läänemeres elavad hallhüljes ning viigerhüljes.
Talvise külmaperioodil talvitub enamik Eesti imetajaid siin. Üksikud liigid - peamiselt käsitiivalised (suurvidevlane, pargi-nahkhiir jt.) - lahkuvad sel perioodil soojema kliimaga piirkondadesse.
Milles seisneb Eesti imetajate tähtsus?
Eestlased on küttinud imetajaid juba ammustest aegadest alates. Imetajaid kütitakse, et saada nende liha (metskits, põder, metssiga) või karusnahka (naarits, rebane, kährik, ilves). Jahipidamisega piiratakse ka põllumeestele ja karjakasvatajatele kahju tekitavate liikide (metssiga, hunt) arvukust.
Kährik ja rebane võivad levitada nii koduloomadele kui ka inimesele ohtlikku haigust - metsamarutaudi. Ka inimasulatesse tungivad koduhiir ning rändrott kannavad edasi mitmeid nakkushaigusi.
Imetajate peamine tähtsus tuleneb aga nende olulisest rollist enamikus ökosüsteemides. Imetajad on esindatud tarbijatena pea kõigis toiduahelates. Putuktoidulised piiravad paljude selgrootute arvukust. Rohusööjad imetajad on omakorda toiduks kiskjalistele. Viimased hävitavad eelkõige haigeid ning vähemelujõulisi isendeid.
Lisaks sellele on imetajad Eesti looduse mitmekesistajad pakkudes lisaks otsesele kasule ka esteetilist naudingut.
Millised tegurid mõjutavad Eesti imetajaid?
Inimtegevuse mõju otsene mõju Eesti imetajatele seondub eelkõige jahindusega. Jahipidamist reguleeritakse seadustega. Jahimehed aitavad rebaste ja kährikute laskmisega tõkestada ka metsamarutaudi levikut. Varasematel perioodidel on Läänemeres kütitud hülgeid (hallhüljes, viigerhüljes), selle tõttu ongi nende arvukus nüüdseks ajaks oluliselt vähenenud ning nad on võetud looduskaitse alla.
Looduskaitse ja jahindusega tegelevad inimesed on toonud Eesti aladele ka uusi (ondatra, kährik) ning taastanud väljasurnud (kobras, punahirv) imetajaliike. Toiduvaestel paksu lumekoorikuga talvedel on aeg-ajalt tegeletud ka metsloomade (metskits, punahirv, metssiga) lisatoitmisega.
Suurte põlismetsade vähenemine Eestis on kaasa toonud mõnede imetajaliikide katastroofilise vähenemise (lagrits, lendorav). Ulatuslikud kuivendustööd on oluliselt vähendanud naaritsa ja saarma arvukust.
Eestis on 21 imetajate liiki looduskaitse all. Nende kohta leiate täpsemat informatsiooni viida alt Looduskaitsealused imetajad Eestis.