"Eesti
taimede" lehekülgedel
|
|
|
Taimi hakati haiguste raviks kasutama juba
5000 aastat tagasi. Eriti arenenud oli taimemeditsiin Hiinas, kus kasutati
haiguste raviks vähemalt 240 erinevat taimeliiki. Praegu on umbes 40 %
kasutatavatest ravimitest taimse päritoluga või sisaldavad taimseid
toimaineid. Ravimtaimede ja mürgiste taimede vahele on raske piiri tõmmata
, sest paljud ravimtaimed on suuremates kogustes mürgised ja võivad seetõttu
põhjustada ka tõsiseid tervisehäireid. Mürgisuse põhjused võivad
tuleneda taimest endast kui taime saastatusest raskemetallide, tööstusjäätmete,
väetiste või taimekaitsevahenditega, samuti riknemisest, kui taime on
valesti kuivatatud või säilitatud. Tervisele võib halvasti mõjuda ka
ravimtaime liiga suur kogus. Mõne haiguse puhul on mõned taimed vastunäidustatud,
kuna need võivad haiguse kulgu hoopis raskendada. Samuti kutsub osa taimi
esile allergiat. Seetõttu tuleb hoolikalt järgida kõiki ravimtaimede
kogumisega ja kasutamisega seotud reegleid. Taimeravi tuleks alustada hästi
väikeste kogustega, mida hiljem järk-järgult suurendatakse. Eriti tähelepanelik
tuleb olla laste ravimisel. Laste jaoks soovitatakse kasutada lihtsat
retsepti ühest või kahest taimest, mis ei ole tugevatoimelised ega mürgised.
Erinevates taimedes on erinevad toimeained. Seega on vaja täpselt
teada, milliseid taimi milliste haiguste raviks kasutada. Sõltuvalt
sellest, millistes taimeosades on toimeaineid kõige enam, kasutatakse
taime õisi, vilju, lehti, juuri, koort jm.
Ravimtaimede kogumine.
Minnes metsa või niidule ravimtaimi korjama, on
vaja kinni pidada kindlatest reeglitest, et loodusele ega inimestele mitte
kahju teha. Koguda ei tohi looduskaitsealuseid liike. Korjata tohib ainult
tuntud taimi. Kui tekib kahtlus taime liigi suhtes, on parem see hoopis
korjamata jätta. Koguda võib ainult seda osa taimest, mida on vaja: õisi,
vilju, lehti või muud. Korjata tuleb õigel ajal - siis on toimeaineid kõige
rohkem: kas kevadel, suvel või sügisel, hommikul või päeval. Alati peaks
osa taimi kasvama jätma, et liik sellest kohast ei kaoks. Järelikult on kõige
õigem korjata seal, kus seda liiki on massiliselt. Ei maksa noppida
riknenud, tolmuseid ja närtsinud taimi, ei sobi ka haiged või putukate
poolt rüüstatud. Kui tegu on mürgise taimega, tuleb olla eriti
ettevaatlik - koguda võib ainult lubatud taimeosa, pärast pesta kindlasti
käed, mitte panna neid suhu ega silma. Ravimtaimi on õige korjata õhku läbilaskvasse
kotti või pealt lahtisesse nõusse. Mittesobiv on kilekott, kus taimed
riknevad kiiresti. Taimi tohib korjata vaid kohtadest, mis pole saastatud,
mis asuvad autoteest vähemalt saja meetri kaugusel ja eemal saastavatest tööstusettevõtetest.
Pungad |
Kogutakse kevadel koos okstega
enne lehtede puhkemist. Pungad eemaldatakse peale okste kuivamist. |
Koor |
Kogutakse enamasti noortelt
okstelt varakevadel kuni pungade puhkemiseni (kui mahlad liiguvad). Sel ajal on
toimeaineid kõige enam ja koor on lahti. |
Lehed |
Kogutakse ainult täiskasvanud
lehti enne taime õitsemist või õitsemise ajal. Igihaljaste taimede lehti võib korjata
ka varakevadel, kui lumi sulab. Kogutakse kuiva ilmaga, enne lõunat. |
Õied |
Kogutakse õitsemise algul
(kõige parem, kui õitest on lahti alles 1/3), kuiva ilmaga, enne lõunat käega või
kääridega. |
Ürt |
Kogutakse õitsemise algul
kuiva ilmaga. Ürdi pikkus sõltub ravimtaime liigist - mõnel korjatakse kogu taim
(põldosi), mõnel ainult ladvaosa (raudrohi). Lõigatakse kääride või noaga, et mitte
käega katkumisel taime koos juurtega üles tõmmata. |
Juured ja risoomid |
Kogutakse sügisel peale
seemnete valmimist (harvem kevadel enne õitsemist). Osa juurest peab vegetatiivseks
paljunemiseks mulda jätma. Juured kaevatakse, pestakse veega, eemaldatakse maapealne osa
ja kuivanud ning haigestunud juureosad. Suuremad juured lõigatakse pooleks. Kogumise ilm
pole oluline. |
Eosed |
Korjatakse terved eospead
niiske ilmaga, sest siis ei lenda eosed laiali. |
Seemned |
Korjatakse enne lõplikku
valmimist koos varrega. Vajavad järelvalmimist. |
Viljad |
Kogutakse täiesti valminult,
sest siis on neis suhkruid ja mitmeid teisi toimeaineid kõige rohkem. Sobivaim aeg on
hommik või õhtu. Ülevalminult viljade säilivusaeg väheneb. |
Ravimtaimede
kuivatamine.
Ravimtaimi tuleb kuivatada kohe pärast
kogumist ja puhastamist (hiljemalt 3...4 tunni möödudes). Sobivaim
temperatuur selleks on 25...30 kraadi. Ruum peab olema tolmuvaba ja õhutatav.
Taimi kuivatatakse paberil, papil või puukastis, aegajalt segades. Ei
tohi kasutada trükikirjaga paberit, millelt võib eralduda mürgist trükivärvi.
Õige on kuivatamine pimedas (võib taimed katta paberiga). Kuivatamisel
peab säilima taime värv, lõhn ja maitse. Taim on kuiv, kui ta tundub käes
katsudes kerge, õied ja lehed lagunevad kergesti, juured ja varred
murduvad krõpsuga, viljad ei kleepu kokku. Hea on kuivatada lehti ja
pungi koos võrsetega, marju kobaratena, lehti lühikese rootsuga.
Ravimtaimede säilitamine.
Ravimtaimi säilitatakse paberkottides, klaasnõudes
või kastides, mis lasevad õhku läbi. Hea oleks pakend varustada
kogumisandmetega: milline taimeliik, millal ja kust korjatud. Erinevad
taimeosad säilivad õige kuivatamise ja säilitamise korral erinevalt:
koor 3...4 aastat, õied 2...3, lehed 2, viljad 2, ürt 2...4 aastat.
Kauemaks riiulile unustatud ravimtaimed võib ära visata, kuna nende
toime on nõrgenenud ja taimed ise vananenud.
|
